esmaspäev, 22. juuni 2015

Nädalavahetus merel

Laupäeval jõudsime Pärnusse mõni minut pärast poolt kahteteist, ilm oli paljulubav. Kui Tartu kandis kallas vihma, siis mere ääres paistis juba päike ja puhus paras lõunatuul, nii 4-5 m/s. Jahtklubi sadam oli sagimist täis, RS Feva’de, 29er’ide ja Formula 18. meeskonnad lükkasid üksteise järel paate vette ja suundusid võistlusala poole, kai peal näitasid päästjad säratulede, suitsupadrunite ja rakettide kasutamist. Tunnike kulus laeva mereklaariks tegemisele, siis oli sadamas ja jõelgi juba rahulik. Umbes veerand kahe paiku andsime otsad. Pardal seekord lisaks mulle Mare, Mikk, Kadri ja Neeme. Viimased kaks olid Vassilissa pardal esimest korda. Muulide vahel põristasime mootoriga, merele saades tõmbasime üles groodi ja uue genua. Laine oli mõnusalt väike, nii et sellise purjestusega sõitsime SSW tuule suhtes neljakümne kraadise nurga all kiirusega 5,2 – 6,2 sõlme. Õppisin tundma uut plotterit ja lasin rahval harjutamise mõttes järjestikku roolis olla ning windexi järgi krüssata. Ilm läks üha ilusamaks, kuid tuult veel jätkus. Lisaks võistlejatele oli lahel näha muidki purjesid, näiteks seilas meist mitte kaugel Kherpi, pardal purjetamiskoolituse rahvas. Tuul keeras veel nõksu SSW poole, lastes nüüd hoida kurssi Suurna ninale. Sõitsimegi selles suunas, kuni kallas oli 0,4 miili kaugusel ja pautisime siis tagasi.



Pärast tiirutasime tükk aega muulide lähedal ja ootasime jahtklubi eskaadri saabumist. Viimaks ilmusidki jahid nähtavale, kommodoori Lind kõige ees. Võtsime teiste juurde rivisse, tegime tiiru ümber laevatee rohelise poi ning sõitsime siis koos teistega sadamasse. Otsad kinnitasime umbes veerand kaheksa ajal. Õhtul oli jahtklubi 109. Sünnipäeva auks ilutulestik, mille ilu valge aja tõttu küll palju näha polnud. Öö tuli vaikne ja soe.



Pühapäeva hommikul magasime küll üsna kaua, kuid saime siiski enne kahepaatide võistluse algust sadamast minema (10:15). Tuul oli üsna vaikne ja muutlik, puhudes enamasti põhjakaarest kiirusega 1 – 3 m/s. Seekord panime juba sadamas suure genua valmis ja hästi tegime, sest sellegagi liikusime üsna vaevaliselt. Keskpäeval oli meri paar korda täiesti plekk, pärastki anti tuult siit ja sealt näpuotsaga. Väga kaua sellise ilmaga vee peal praadida ei viitsinud, kella kolmveerand kolme ajal olime tagasi kai ääres. Läbisõiduks tuli napp 9,2 nm. Just sel hetkel, kui sildusime, sõitis keegi tõbras kaatriga nii hooletult mööda, et lainetus virutas mõned alused vastu kaid. Mikk oli õnneks just jalad maha saanud ja hoidis Vassilissa nina. Aga Kherpil purunes ahtris olev aste, Tea nina käis vastu kaid nii kõvasti, et purustas kai külge kinnitatud numbri (õnneks ninasse kinnitatud raudklambriga). Et olime sildumisega ametis, ei märganud me, kes niimoodi sõitis, hoolimata kõigist hiljaaegu välja pandud märkidest.


reede, 19. juuni 2015

Jaanipäeva eel

Alati tekib just jaanipäeva paiku imelik ängistus. Kas on põhjuseks see, et ööd hakkavad varsti jälle pikenema või hoopis kevadise aja asendumine küpse suvega, mine tea. Mäletan, et kolmkümmend aastat tagasi ja varemgi oli tunne, nagu algaks jaanipäevast suve allakäik. Selgesti on meeles see kahekümne neljanda juuni varahommik, kui sõitsin Moskva rongiga läbi alles magava Lõuna-Eesti Tartusse. Kõikjal suitsesid veel lõkkeasemed, aga ühtki jaanipeolist polnud enam näha. Peas trummeldas mõte – kahju, kõige ilusam aeg sai veedetud välitöödel Udmurdimaa kuumuses, nüüd on suvi läbi. Kui järele mõelda, siis sai jaanipäevaks läbi vaid välitööde hooaeg, südasuviseid ekspeditsioone tuli sel ajal harva ette. Hiljem küll, siis sai käidud juulis ja septembriski ja suvine pööripäev ei seostunud enam suve lõpuga. Kuid ängistus jäi. Tõsi, pärast jaanipäeva läheb see üle, sest siis on mul enamasti puhkus, mis kestab augusti teise nädalani.

Üsna tüütu on igal aastal lugeda ja kuulata kurtmisi jaanipäeva viletsast ilmast. Justkui läheks ilm eestlasele tõeliselt korda ainult kaks korda aastas. Muidu tulgu taevast või pussnuge, aga jaanilaupäev olgu kuiv ja soe ning jõululaupäev vaikne ja lumine. Nojah, ega mullegi meeldi hommikust õhtuni ladisev vihm, kuid väike sabin ei riku päeva. Üldse hädaldatakse hirmus palju külmade suvede üle, ju on viimaste aastate kuumalained pannud unustama, milline Eestimaa suvi tegelikult on. Näiteks mäletan, et 1997. aastal läks ilm suviselt soojaks alles juuli lõpus. Kuid on olnud igasuguseid aegu, ka selliseid, kui juuni algusest septembrini ei saja üldse. Meie kliima on muutlik, selle üle pole mõtet nuriseda. Tänavustel ilmadel pole häda midagi kõigi nende jaoks, kelle suvepäevad ei möödu rannas. Purjetaja seisukohast on ehk veidi tuuline olnud, aga parem tugev tuul kui totaalne plekk.

Täna hommikul avastasin uksematilt surnud varblase, Kassid olis selle toonud kui panuse pere toidulauale. Muidugi tegi see kurvaks, samas on mõttetu kurvastada kiskjate loomuse üle. Loomus, olgu paiga või elusolendite oma, ongi seetõttu loomus, et selle muutmine pole meie võimuses. Jah, olid ajad, kui arvati, et inimene suudab kõik ümber korraldada oma parema äranägemise kohaselt, kuid siis selgus, et see parem äranägemine polegi kõigi või kõige jaoks sobiv. Õnneks jäid Siberi suured jõed ringi pööramata, ent loodusele suudeti siiski palju kahju teha. Suudetakse praegugi. Ärpleme oma teadmistega ja arvame, et oskame neid õigel moel kasutada, kuid ikka selgub, et mingi pisiasi jäi arvesse võtmata. Elu siin planeedil aga koosnebki loendamatust hulgast pisiasjadest.

Kurvastab ka suutmatus sõlmida püsivaid kokkuleppeid purjetamise alal. Alles üleeile jõudsime ühisele veendumusele, et sel nädalavahetusel saame kõik merele minna, järgmine aga tuleb mitmesuguste kohustuste tõttu vahele jätta. Kellel seisab ees Seto folgil esinemine, kellel muu asi. Ent juba päev hiljem öeldi, et ka sel nädalavahetusel ei saa, et näe, meil tuleb hoopis jaanipäeva matk. Pööripäeva matk on muidugi tore, ent kuidas see päev varem meelde ei tulnud, sellest ei saa ma aru. Nagu oleks jaanipäev liikuv püha, mille väljarehkendamine nõuab aega ja oskusi. Pigem on asi selles, millisel kohal on purjetamine asjade pingereas üldse. Kui see on ajaviide, millega tegelda vaid siis, kui muud targemat ette võtta pole, siis muidugi, elu pakub kogu aeg sündmusi, mis tunduvad olulisemad. Aga väärtuste muutmine pole minu võimuses. Purjetamine on asi, mis võib hakata meeldima nii, et kerkib elus olulisele kohale või jääbki see ainult väikeseks kõrvalharrastuseks. Kõige halvematel juhtudel muidugi on meri niivõrd vastunäidustatud, et iga temaga kohtumine valmistab vaid piina. Siingi sõltub kõik loomusest, mistõttu kurvastamine on sama kasutu tegevus kui ilma kirumine.

Jaanipäev jõuab kätte, aga sirelid alles õitsevad. Tegelikult on korralikud õiekobarad ungari sirelitel, kodumaised pudisesid paari päeva eest üsna ära. Ma ei mäleta Kamsul elatud aja jooksul teist sellist kevadet, kui sirelid on mu sünnipäeval täies õieehtes. Isegi mõned tulbid hoidsid veel päid püsti. Selline pikaldane kevad meeldib mulle hästi, on vist kooskõlas mu loomusega, mis talub lühiajalist kiirustamist, kuid eelistab enamasti pikkamööda talitada.

pühapäev, 14. juuni 2015

Silmipimestav

Märg inglitiib
on puhtaks pesnud laua
kus alles eile
õitses õlu viin
ma jõin ja palvetasin
õhtul kaua
ja praegu
pole enam üldse siin

vaid läksin ära
sellesama pärast
mis ütlemata
aja algusest
ja ma ei taha
teada mis saab pärast
või kelle pilk
on valgem valgusest

ja see mis tuleb
olgu kasvõi pime
või tuhmim sajast
vihmavalingust
mind juhtigu
kel seni pole nime
ta värv on
silmipimestavalt must

reede, 12. juuni 2015

Hobusevaraste lastest ja põgenikest

Põgenikest tehakse viimasel ajal palju juttu. Et miks nad tulevad ja kas peaksime aitama. Või miks nad üldse on. Põgenikud. Immigrandid. Me ei taha näha Vahemerel hulpivatest paatidest kaugemale, või kui, siis ainult relvakonfliktideni, mis meie meelest sunnivad inimesi surmahirmus kodust lahkuma. Aga kui prooviks vaadata? Me näeksime seda, kuidas meie niinimetatud lääne kultuur on kõikjal maailmas levitanud, või tuleks öelda – müünud, kindlaid arusaamu ajast, elust, edust jne. Kunagi anti neid edasi trükisõna kaudu. Meie õnn oli, et maailmas ei osanud väga paljud lugeda. Siis tuli film, mis oli laiemalt arusaadav, aga taas oli meil õnne, sest kinosid ehitati peamiselt linnadesse. Filmitootjatele olukord muidugi ei meeldinud – väga palju potentsiaalseid vaatajaid (ostjaid) jäi nende kinodest eemale. Aga siis tuli televisioon ja levis kahekümnenda sajandi viimasel veerandil kulutulena pea kõikjale. Iga riik, olgu see nii väike ja vaene, et suutis vaevu pinnal püsida, vajas oma telekanalit. Sest kui oma ei saanud, murdsid sisse võõrad. Inimesed kõikjal maailmas, nii kõrbes kui tundras, vajasid äkki meelelahutust ja teadmisi sellest, kuidas mujal elatakse. Ja õpetusi, kuidas tuleks elada. Ja sõnumeid oma maal toimuvast ning näiteid, kui hästi neid valitsetakse. Seda viimast tahtsid muidugi näidata valitsejad ise. Lääne meediatööstus oli ammu rajal, kui teised alles startisid. See polnud võrdne võistlus. Vähestel riikidel jätkus südikust sealtpoolt pakutavat kraami tagasi lükata. Nii saigi kogu maailm Saaremaast Sahhalinini ja Tšuktšimaast Tulemaani osa sellest, mida arvab elust valge mees. Olen ikka mõelnud, mida võisid mõelda Taimõri nganassaanidest kütid, kes sageli polnud Dudinkast kaugemal käinud, sellistest seriaalidest nagu „Kaheksajalg“. Või mismoodi mõistab Nepaali kauge mägiküla elanik „Vapraid ja ilusaid“. Hispaaniakeelne maailm võttis väljakutse vastu, seedis pakutava läbi ja muutis seriaalid nii omaks, et telenovelast sai omaette mõiste, millega hakati tähistama kõiki sedalaadi nähtusi, olgu filmid mis keeles tahes. Suur filmimaa India levitas omi versioone ja arusaamu. Teised lõid jõudumööda kaasa. Nii juhtuski, et ükskõik kus vaene kalur, kütt või põllumees teleri ette istus, ikka nägi ta seda, kuidas kusagil on olemas hea ja kerge elu. Tõnu Õnnepalu mõtiskleb „Lõpetuse inglis“ kunsti üle ja leiab, et telenovelad on mingis mõttes kõrgeim kunstiliik, sest pakub inimestele lohutust ja seltsi. Ent see pakub lisaks ka veendumust, et filmides näidatav ilus elu on saavutatav. See on juba usu valdkond. Ja põllumees ei taha enam puuadra taga käia või käsitsi sõnnikut laotada. Kas peaksime ta hukka mõistma? Peaksime nüüd, pärast tõotatud maa näitamist näppu viibutama ja ütlema, püsi kodus oma traditsioonilise elulaadi juures. Kui veab, tuleme sind su autentsuse hiilgusesse vaatama ja ehk viskame mõne mündigi. Ma arvan, et selleks pole meil õigust. Ja ega keegi kuulakski. Ikka minnakse õnnemaad otsima või lastakse kodust lapsed. Kõigepealt lähimatesse linnadesse, sealt edasi suurematesse, veendumusega, et tuleb leida see muinasjutumaa, kus kuked kulda ja kanad karda söövad. Kus liiguvad rikkad, kuid rumalad turistid, kes ihaldavad häid sööke, lõbu ja mõttetuid suveniire. Sest mida oskab linnas peale hakata külakooli haridusega noormees või neiu? On piirkondi, kus minnakse massiliselt vabrikutesse õmblejateks. On teisi piirkondi, kus linnatulnute osaks jääb ainult tänavakaubandus ja -toitlustus. Muidugi unistab iga käigu pealt noa, kõrvarõngaste või tiigrisalviga kaubitseja oma tillukesest poest. Ja iga puuvilja- , piruka- või mahlamüüja loodab kunagi avada oma restorani. Nepaalis on veel üks teenimisvõimalus – võib hakata kandjaks, seejärel aga saada kas sirdariks või giidiks. Siis unistab ka iga giid oma turismibüroost. Nii see käib, ikka aste astmelt ülespoole. Seda on lapsest peale nähtud ja kuuldud, see on sisse kasvanud.

Kuid massimeedia vahendusel levivad ka ideoloogiad. Armastame kõikjal rõhutada individuaalset ja ettevõtluse vabadust, räägime vabadest ja õiglastest valimistest, demokraatiast. Ilmselt ei kuku seemned kaljusele pinnale. Me rõõmustame, kui ühes või teises diktatuuririigis algavad rahutused, elame mässajatele kaasa, toetame neid kas salaja või otseselt. Mäletame kõik hiljutist araabia kevadet. Mille see kaasa tõi? Mille tõi kaasa Saddam Husseini kukutamine? Sekkumine Afganistani siseasjadesse? Kas on üheski neist riikidest sündinud elujõulist demokraatiat? Parimal juhul on feodaalaega lääneliku demokraatiaga ristates saadud poliitilised hübriidid, mis ilma toeta ei püsi. Halvimal juhul on kaasnenud kodusõjad ja radikalismi võidukäik.

Kujutame nüüd ette, et segadused tabavad neid linnu, kuhu viimaste aastakümnete jooksul on tõotatud maad otsima läinud suured rahvahulgad. Nad pole veel päriselt kohanenud, pole veel suutnud oma unistusi teostada, pole ehk tänavakaubanduse juurest kaugemale jõudnud. Nad on selles keskkonnas endiselt võõrad, kuid neil pole ka tagasiteed koju, see oleks kõigi lootuste luhtumine. Kui rahutused ei lakka, siis turiste enam ei tule. Pole kedagi, kellele müüa. Linnad on täis noorepoolset rahvast, kellel on unistused, kuid pole võimalusi neid ellu viia. Kui konflikt kujuneb kodusõjaks, on mehed ahvatlev kontingent, keda võitlevad pooled püüavad üksteise võidu värvata, halvemal juhul aga lihtsalt sundida enda huvide eest sõdima. Lisaks vabatahtlikult kodust lahkunutele sunnib vägivald liikvele veel paljusid. Nad räägivad eri keeli, eelistavad erinevaid sööke, paluvad erinevalt jumalat. Põgenike laagris kohtuvad kõik. Ainus, mis seda massi ühendab, on ähmane ettekujutus kusagil eksisteerivast muinasjutumaast, mida nad filmidest ja telenoveladest näinud on. Arvatavasti hakkavad kõigepealt tegutsema need, kes juba korra selle tee jalge alla on võtnud. Need, kes tulid linnadesse õnne otsima. Järgnevad kõik need, kes suudavad. Sest midagi peab tegema. Nii saadaksegi viimaks paadipõgenikeks.

Kas peaksime kõik need, kes tahavad tulla, nüüd vastu võtma? Kasvõi seepärast, et oleme neid oma lugudega tahtmatult meelitanud. Arvan, et mitte ükski seebika režissöör ega produtsent ei ole taotlenud massirände esilekutsumist. Ometi on nii läinud. Folkloristi ja usundiuurijana võin kinnitada, et massimeedia pole süüdi, süüdi pole ka lavastajad, näitlejad. Samuti ei saa enamasti süüdistada poliitikuid. Mõtleme oma mineviku peale. Mitte üle mere põgenemisele, millele Itaalia randa saabuvad paadid meie mõtted paratamatult juhivad, vaid varasemale ajale. Ajale, mille kohta käivad lauluread „lähme linna kirjutama, oma elu kergendama“. Siis polnud televisiooni, polnud filmi ega raadiot. Alles hakkasid ilmuma esimesed maakeelsed ajalehed. Sellest hoolimata kiputi linnadesse, otsiti paremat elu ja rännati selle nimel kaugetele maadele – Krimmi, Kaukaasiasse. Sest siis, kui polnud massimeediat, olid jutud, mis täitsid sedasama rolli. Need ei toiminud ehk nii kindlalt ja kiiresti, aga avaldasid ikkagi pöördumatut mõju. Sellest ajast peale, kui inimesest sai inimene, on ta ikka levitanud oma ettekujutusi ja arusaamu. See käib inimeseks olemise juurde nagu ka empaatia, arusaamise ja vastuvõtmise võime. Isegi siis, kui teeme näo, et jutt läheb ühest kõrvast sisse, teisest välja, puudutab see meid. Eriti lähevad korda need lood, mis räägivad paremast elust, olgu see seotud jõukuse või õiglasema ühiskonnakorraga. Kas peaksime kõik ennast sellepärast süüdlastena tundma, et meie vanemad või vanavanemad kunagi linna läksid, kuigi seal mõnede arvates õpiti vaid hobusevargaks? Meist ei saanud vargaid, said hoopis unistuste levitajad. Ehk varastasime me seeläbi kelleltki tegelikkuse tükis maja põldude ja ka hobusega. Aga kui seda poleks teinud meie, oleks asi juhtunud kellegi teise lugude, laulude, raamatute, filmide ja arvutimängude abil. Mida nüüd teha?

neljapäev, 11. juuni 2015

Nugis

Passisin nugist. Kui väljas hakkas poole üheteistkümne paiku hämarduma, istusin köögis ja ootasin. Ehk ta näitab ennast täna. Vahepeal käisin ka teistest akendest vaatamas. Tahtsin teda veel korra näha, hea õnne puhul isegi pildistada. Et veenduda, kas tegemist on ikka nugisega. Mõne päeva eest nägin teda varahommikul. Kassisuurune, üsna pikkade jalgade, pruuni pulstunud karva ja hõreda sabaga. Tuli kusagil maja tagusest võsast, liikus otsekui tantsusammul. Läksin õue, mingi hetke vaatasime tõtt, ta oli umbes nelja meetri kaugusel. Kadus paari hüppega heki varju. Järgmisel hommikul kella poole viie ajal äratas mind krabin seina taga. Kui silmad avasin, nägin aknast, kuidas seesama hõre saba kadus katuseräästa alla. Olin aasta eest sellist pilti juba näinud. Siis kostis lae pealt ka samme, aga mõtlesin, et äkki käis seal kass. Nüüd teadsin kindlalt, et tegemist on metsloomaga. Aga pööningul oli vaikne. Muidugi ei tule nugis siis, kui teda parajasti ootad. Ent viirpuude all liikus miski. Häh, kõigest võõras kass, ilus valge nina ja kurgualusega must loom. Vaatas ringi, tuli lagedale, tegi koonilise kuuse peale lõhnamärgi. Siis istus nagu õige peremees kaevukaanele ja vaatas otse mu poole. Ole pealegi, mõtlesin. Äkki annad mulle märku, kui nugis läheduses liikuma hakkab. Kass tüdines varsti kaevu peal istumisest, tegi tiiru õunapuu all, nuusutas elektriposti ja kadus siis põõsastesse.

Ootasin. Süttisid esimesed päikeseenergiaga töötavad lambid. Õu tundus nüüd veel tühjem kui päeval. Ma ei saanud magama minna, tahtsin teada. Nugis on ju tõeline röövel, saab sügavas lumes isegi kitsest jagu. Nii vähemalt kirjutatakse. Kodulinde ja küülikuid meil pole, aga kassid on. Kui läheme mitmeks päevaks kodust ära, praegusel aastaajal näiteks merele, jäävad nad omapead õue. Seni pole midagi juhtunud, aga mine tea. Muidugi on kass samuti kiskja, aga nugis ronib pagana hästi. Miks peab ta üldse maja lähedal pesitsema? Või majas? Pööningul elavad meil nahkhiired, räästa all katuse vahel on varblaste pesad. Aprilli algul nägin köögi akna all siili. Neid olevat nugised ka murdnud.

Õu oli endiselt elutu, ilm üsna vaikne. Kella seitsme ajal, kui põõsaid pügasin, puhus paras läänetuul, puhanguti nii seitse – kaheksa meetrit sekundis. Maja ja puude varjus polnud seda eriti tunda. Olin üsna üllatanud, kui meist mitte väga kaugel elav mees kurtis sotsiaalmeedias, et õhtul, kui puhangud olid kakskümmend kuni kakskümmend kaheksa meetrit sekundis, tuldi tema naabruses asuvat põldu mürgiga pritsima. No ei meeldi mulle see mürgitamine, mitte ei meeldi. Aga liialdamine, olgu kasvõi õilsa eesmärgi nimel, see pole ka ilus. Kakskümmend kaheksa meetrit sekundis on sisemaa jaoks tõsine torm, läänerannikul oleks tuule kiirus pidanud sel juhul ületama kolmekümne piiri. Igaks juhuks vaatasin ilmajaamade andmeid, kella kaheksa paiku oli kõige tugevam tuul 15,7 üles märgitud Kundas. Läänerannikul ja Pärnu kandis oli puhanguid kuni kaksteist meetrit sekundis. No ei olnud tormi. Äikest ka polnud, mõned kergemad pilvealused pagid võisid ju käia, aga kuidagi ei saanud esineda selliseid puid murdvaid ja katuseid lennutavaid iile. Minuga on nii, et kui satun alusetute väidete, valede või liialduste peale, vähendavad need kohe usku kõigisse antud inimese sõnadesse. Hea küll, enamasti pole meil kodus tuulemõõtjaid, aga mingi kogemus peaks igal inimesel siin mereäärsel maal olema. 20,8 kuni 24,4 meetrit sekundis annab üheksapallise tormi, mis lõhub katuseid. Edasi tuleb kümnepalline tugev torm (kuni 28,4 m/s), mis murrab puid. Tuulemõõtja võis kella kaheksa paiku näidata üle kahekümne vaid sõlmedes, mitte m/s. Mürgi pritsimine peaks olema siiski keelatud juba palju nõrgema tuulega.

Nugis ei tahtnud ennast ikka näidata. Valge ninaga must kass tegi õues teise ringi ja sukeldus jälle põõsaste alla. Puuoksad liikusid üsna vähe, taevas oli pilves. Otsustasin valvekorra lõpetada ja magama minna. Ega nugis minu ärkvelolekust nagunii ei hooli.

Tõele au andes tuleb tunnistada, et tegelikult passisin nugist üks õhtu varem, siis oli taevas päris selge ja ilm tuuletu. Eile öösel oli valvekord Mare käes, kes varahommikuni eksamiküsimusi koostas. Ka tema ei näinud nugist, ei näinud vist võõrast kassigi. Tormi polnud nagunii.

teisipäev, 9. juuni 2015

See pole mina

Mis öeldud
selle viivad
ingli kulliküüned
sa parem vaiki
siis ei ole hiljem valus
mu viimse suve koidikud
on tüüned
ööd pole enam
ärkamisel jalus

sa vaiki hing
ja tunneta kuis kuhtub
su soontes elu
kibe sulatina
mis luhta minna saab
see tihti luhtub
ka luuletus
ka mõte
et see pole mina

neljapäev, 4. juuni 2015

Kontrollitud

Ma olen mõelnud. Et kirjutan. Aga siis, kui see neetud valge lehekülg avaneb, ei puuduta näpud klaviatuuri. Põrnitsen ekraani nagu lootes, et nähtavale ilmuvad saatuslikud sõnad. Need sõnad. Kunagi võis neid lugeda plankudelt ja räämas majade seintelt. Nüüd kõlavad need kusagil mu teadvuse piirimail. Hämaraladel, kus leiavad pelgupaiga tühja läinud lootused ja nurjunud plaanid. Ja muud asjad, mida ei tahaks mäletada. Kui kujutlen teadvust maastikuna, siis on see udusid sünnitav soo. Edasi – tume vool, millel pole teist kallast. Vähemalt siis, kui olen teadvusel. Unes suudan võib-olla üle sõuda. Või jõuavad need, kes on teisel pool. Sest nad tulevad ikka mu unedesse. Järjest suurema hulgana, sest järjest rohkem on tuttavaid, kes on siit läinud. Mõnikord arvan teadvat, et surm tulebki siis, kui nad ümbritsevad mind igast küljest ja sirutavad kõik koos käed välja, et puudutada... Loodan, et see ei sünni täna öösel ega sel aastal. Nii palju on veel teha. Mu ülesanne või nagu tänapäeval armastatakse öelda – missioon – pole veel täidetud.

Miks mulle ei öeldud, et siin on inimeste käsutuses vahendid, mida manustades suudetakse teadvust kontrollida? Et need rohud suudavad lämmatada sideme ja panna unustama, miks üldse oled selles maailmas. See juhtuski minuga. Ühel varahommikul tuldi ja võeti esmalt mu füüsiline, pärast, haigla helgete seinte vahel ka vaimne vabadus. Sõbralik naeratus näol, sandistasid nad mu vaimu. Seda jälgisid seintele riputatud piltidelt samasugused naeratavad silmad. Nii head ja leebed. Aga ma juba ei mäletanud oma suurt eesmärki. Naeratasin totakalt kõigile vastu. Eriti piltidele ja eriti pärast seda, kui olin saanud järjekordse annuse ravimit. Uskusin, et naeratajad on mu sõbrad, kes tahavad aidata.

Aeg möödus ega jätnud minusse jälgi. Siis, ühel õhtul, kohtasin helevalges koridoris teda, kelle silmad ei naernud. Ta pea oli pöetud, suu sirge kriips ja silmad terashallid. Need meenutasid midagi. Ja suu avanes ristkülikuks ja ütles: „Ma tulin sulle meelde tuletama, et meie töö pole tehtud. Ära võta enam tablette, mida antakse selleks, et sind elavalt matta. Vaata – ma olen selle üle elanud ja saanud uue sõnumi, kõigest hoolimata. Jätsin rohud võtmata ja maailm avardus. Leidsin taas tee metsa taga laiuvatele niitudele ja tean, et nende taga on endiselt soo ja selle taga must vesi. See ei kurvasta mind põrmugi ja ma ei karda soo olendeid ega neidki, kes tulevad unes mu juurde teiselt poolt vett. Aga seda pean sulle ütlema – kõigepealt rääkisid nad sinu kurvast saatusest. Seepärast ära võta enam oma tablette ja ära naerata enam.“

Ja kui ma olin teinud nii, nagu see, kes ei naeratanud, oli mulle öelnud, sain tagasi mälu ja side uuenes. Mäletasin jälle, kes olen, kust tulen ja milleks olen siin. Ning juhtuski, et esimesel ööl nad tulid ja olid kõik jälle mu ümber ja ma ei kartnud üldse, vaid tundsin suurt rõõmu. Hommikuhämaras ronisin üle plangu, aga enne võtsin remonditavast korpusest kaasa purgi head tumedat värvi ja pintsli. Sealsamas, kus mu jalad maad puudutasid, maalisin suurte tähtedega aia peale HAIGUSTE RAVI KONTROLLITUD...

esmaspäev, 1. juuni 2015

Üle mitme aasta sotside üldkogul

Üsna kindlasti pole ma poliitik ega huvitu parteilisest karjäärist. Samas olen kindel, et iga erakond vajab ka lihtliikmeid, isegi selliseid, kes igapäevases parteitöös või valimiskampaaniate ajal kuigi suurt indu üles ei näita. Sest mine tea – äkki ühel heal päeval ilmnevad põhjused, mis senise passiivse liikme suhtumist muudavad. Siis on hea, kui ei alustata päris tühjalt kohalt. See selleks, enne üldkogu intranetis dokumente uurides avastasin, et olen sots olnud juba üksteist aastat, ehk siis enam-vähem sellest ajast peale, kui erakond praeguse nime võttis. Olen endiselt veendunud, et tegin õige valiku, et Eesti vajab vasakpoolset mõtlemist ja sotsiaalselt vastutustundlikku poliitikat. Olen algusest peale arvanud, et arutu otseste maksude asendamine kaudsetega ei too edu, pigem elavdaks majandust proportsionaalne tulumaks koos ettevõtlusest saadava kasumi mõistliku maksustamisega. Me pole nii rikkad, et kinkida potentsiaalset maksutulu meist hulga jõukamatele riikidele. Lisaks sellele on veel kaks asja, milles olen surmkindel – esiteks, meie edukuse aluseks saab olla ainult hea ja kõigile kättesaadav haridus, see aga pole võimalik ilma kultuuri ja omakeelse teaduse arenguta ja teiseks – riigieelarve näiline tasakaal pole asi, mille nimel tuua ohvriks sotsiaalne heaolu. Näiliselt on need kaks erinevat asja, kuid ometi omavahel seotud. Sel hetkel, kui lõpetame sõnavara arendamise ega loo enam eestikeelseid mõisteid võõrastest keeltest tõlkimiseks, hakkab lagunema ka haridus ja eelkõige haritus, sest formaalselt võib ju inimesel olla taskus kõrgkooli diplom, aga kui ta ei suuda ennast enam emakeeles väljendada, pole ta haritlane, vaid vaimne lumpen. Eesti on väike riik ja sellisena kallis pidada. Peame alati meeles pidama, et meie keel ja kultuur ei saa olla edukad äriprojektid nagu seda ei saa olla ka terve riik. Lõputu rahade ühest taskust teise tõstmine ei suurenda kasutada olevaid summasid, lootused, et meie arengu eest maksavad teised, pole millegagi õigustatud. Saame toetuda vaid sellele, mille ise kõrvale paneme teaduse, hariduse ja laiemalt kogu kultuuri arendamiseks. Peaksime olema õilsate eesmärkide nimel valmis ka raha laenama. Seni ei saa ma aru, miks ometi ei kasutatud Junckeri plaani poolt pakutud võimalust emiteerida võlakirju ning neid ise ostes saada vabu vahendeid, mida kui mitte otseselt, siis kaudselt (teistest valdkondadest vabanevaid) saanuks kasutada hariduse ja teaduse arendamiseks? Taas käitus Eesti kui rikkur, kes oma varanduse õiget suurustki ei tea. Tore on fantaseerida, kuidas bussijuhist saab ümberõppe käigus võrguadministraator, tollest aga programmeerija – see tähendab, kuidas pideva ümberõppe käigus omandavad inimesed järjest keerulisemaid ja paremini tasustatavaid ameteid. Aga sealjuures ei tohi unustada, et keegi ei saa hüpata üle oma varju, et puuduliku baasharidusega inimesel pole võimalik õppida palju teadmisi nõudvaid erialasid, et ümberõppeks peab lisaks materiaalsele sunnile olema ka vaimne vajadus, mis ei sünni nigelas kultuurikeskkonnas. Lisaks muule on piiratud silmaring ka pinnaseks, millest võrsub vihkamine kõige harjumuspärasest erineva vastu.

Pärast üldkogu jahtklubi kai ääres oleval purjekal õõtsudes mõtlesin päevale tagasi ja leidsin, et olen toimunuga üsna rahul. Sain tuge oma mõtetele ja sellele, et sotsiaaldemokraadid tahavad ning suudavad tuua riigi juhtimisse rohkem hoolivust. Kinnitus „mina julgen“ omandas päeva jooksul erakonna sisepoliitilisest võitlusest avarama tähenduse. Sest meie maa ei vaja hambutuid reforme vaid julgeid tulevikku suunatud muutusi. Ma ei kahetse põrmugi, et ei saanud valida Sven Mikseri ja Jevgeni Ossinovski vahel. Ilmselt oleks valik langenud viimase kasuks, osalt ka tänu Jevgeni poolt välja pakutud peasekretäri kandidaadile. Tõenäoliselt oleks kandideeriva Sveni kõne olnud ka veidi teistsugune, mitte nii rahulik, käidud teele tagasi vaatav ja analüüsiv. Lisaks sellele pani kaasa mõtlema ka Marju Lauristini ettekanne. Mis puudutab uut esimeest, siis nõustun Toomas Jürgensteiniga, kes märkis, et mõned Jevgeni kõnes olnud väljendid tundusid liiga triviaalsed või igavad. Konteksti arvestades oleksin ehk tõesti soovinud veidi rohkem isikupärasemat väljendust ja vähem stampe, aga arenguruum on lõpuks ka tore asi. Ja veel, kuigi ma ise pole suurem asi kõnemees, ootasin piirkondade ja sõsarorganisatsioonide esindajatelt asjalikumaid sõnavõtte. Ainult mõni neist suutis päeva lõpuks väsinud tähelepanu köita. Puhtast kohusetundest ei sünni hea kõne. Oleksin väga tahtnud tunda sedasama „mina julgen“ meeleolu ka neis lühikestes pöördumistes.